Jõulud on aeg perega koosolemiseks, koos tegemiseks, naermiseks ja üksteisega oma aja jagamiseks. Kui soovid jõuluaja veelgi erilisemaks teha, siis on meil sulle üks vahva jõuluootuse lugu rääkida, mille võid oma peressegi kaasa võtta. See on päriselu-muinasjutt päkapikkudest, kes tulid meie koju elama, et tuua jõulusoojust ja lähedust suurtele ja väikestele ning kinkida läbi mängu ja koosolemise rõõmu ja põnevust.
Elas kord üks tore päkapikk…
Kolm aastat tagasi 1. detsembril tulid meile elama päkapikud.
Esimesel hommikul ilmutas end küll vaid üks päkapikk, kuid see eest tuli ta koos kirja ja suure kommikarbiga. Mitte et kommid nüüd kõige olulisemad oleks, aga ikkagi esimene päev. Päkapikk Olivia (just tema meie koju esimesena jõudis) tutvustas ennast oma kirjas ja ütles, et on jõuluvana poolt saadetud meie perre lahkust jagama.
Ta oli Lutihaldjalt kuulnud, et siin elab üks eriti lahke poiss, kes loovutas talle kõik oma lutid, sest „ titadel on ju vaja“. Päkapikk aga vajab just sellise poisi abi, et lahkust ka teistele jagada ja siiakanti rohkem jõulurõõmu tuua.
Järgmistel päevadel kuni jõuludeni välja aitas Olivia mõelda välja ideid, kuidas midagi toredat korda saata. Mitte kunagi ta ei kritiseerinud, alati kiitis, kui midagi eriti hästi läks. Alati leidis midagi, mille üle olla rõõmus. Ta õpetas ka meid vanematena igast päevast rohkem head ülesse leidma.
Selle esimese päeva kommikarbi, muide, palus päkapikk pojal viia lasteaeda ning pakkuda sealt maiust kõigile, keda kohtab. Ja seda ta tegigi, muutes hommiku rõõmsamaks nii lastel kui õpetajatel.
Kust tuli mõte?
Mõte päkapikud koju elama tuua tuli tegelikult mu sugulaselt (aitäh, Leila Janno), kes oma lapsega mitu aastat midagi sarnast oli teinud. Vaatasin alati imetlusega, kui ta jagas Instagramis oma pere jõulueelseid tegemisi, näiteks kuidas nad kogusid lastehaiglasse mänguasju. Kust tema oma idee täpselt sai enam ei mäleta, kuid tema soovitusel uurisin internetis ringi ja tutvusin Elf on the Shelf ja Kindness Elves ideedega.
Elf on the Shelf on väga levinud USA-s. Selle ümber on ehitatud korralik mänguasjamüügi (kuid mitte ainult) kampaania. Need päkapikud käivad ja teevad öösel “pahandust”, lõbutsevad ja ajavad lapsed sellega naerma. Näiteks ajavad köögis jahu laiali või lähevad nukkudega autoga sõitma. Lõbus on nii vanematele kui lastel. Neid konkreetseid päkapikke on kritiseeritud, sest need nukud on veidi hirmsa välimusega. Minule igatahes meenutavad ka õudusfilme. Kuid neist on olemas „spin-off“ Kindness Elves, kuhu ümber on samuti korralik mänguasjamüügi (ja mitte ainult) kampaania loodud. Needki päkapikud käivad öösel ringi, aga nemad jätavad väikese ülesande lapsele.
Mulle meeldisid mõlema puhul erinevad asjad. Elves on the Shelf puhul just see, kui lõbus neil tundus olevat. See tegevuslust lõi usutavuse, et nad päriselt ka elavad. Kindness Elves nukk nägi aga palju ilusam ja nunnum välja ning jutt oli maagilisem, armsam. Samuti meeldis see, et rõhk oli heategevusel ja lahkusel. Otsustasin luua täpselt meie perele sobiva lahenduse ning kui minu vanem laps sai neljaseks jõudiski esimene päkapikk meie koju. Nüüd on see osaks meie pere jõuluootusest juba kolmandat aastat.
Kuidas sain päkapikud?
Mõte sellise programmiga jõulukuul toimetada tuli tipa liiga hilja, aga tahtsin kindlasti käsitööpäkapikke (mäletan lapsepõlvest ema meisterdatud päkapikke, kes just ja ainult jõulude ajal välja tulid ja muul ajal neid mul leida ei õnnestunudki, ükskõik kui väga neid ka ei otsinud).
Mittekuskilt Eestist ma soovitud nukke ei leidnud, aga mul on kaksikutest sõbrannad, kes olid varem meile heegeldatud päkapikukujulisi kuuseehteid kinkinud. Nii palusingi neil heegeldada. Nemad elavad aga kaugel Austraalias ning paki saatmine sealt võttis aega. Aga see oli väärt ootamine! Kahjuks pakk hilines nii palju, et enne paki saabumist tuli käiku lasta varuplaan – Olivia. Tema leidsin Selverist, kus müüdi no niiiiii ilusaid ingel-päkapikke, et üks neist sobis ilusasti nn Lahkuse Peapäkapikuks.
Heegeldatud päkapikkudel, kes pidid tulema kaugelt-kaugelt, ei olnud veel nii palju võlujõudu kui Olivial, kes oli saadetud otse jõuluvana juurest. Need kaks päkapikku ju olid alles saamas oma esimesi päkapikunimesid ja esimesi ülesandeid. Kui nad kohale jõudsid, sai mu poeg neile ise nimed panna. Nii saidki nad oma võlujõu lõpuks. Nii sai meie pere oma päkapiku kamba – Olivia (Lahkuse Peapäkapikk), Sinisuu ja Hello Kitty.
Mida meie päkapikud teevad?
Esimesel aastal oli mul aega ja lasin vabalt fantaasial lennata, et mõelda päkapikkudele uusi tegevusi. Nad käisid meie poja toas ringi, mängisid mänguasjadega ja jõulukaunistustega. Ei ajanud küll jahu laiali, aga vahel jätsid mänguasjad laiali. Ideid sain juurde näiteks Pinterestist (Lisasin osad ka kokku ühte kausta ning muid jõuludega seotud ideid teise kausta). Valisin Kindness Elf või Elf on the Shelf ideede seast välja need, mis meeldisid, ja kohandasin meie perele.
Meie päkapikud on jõudnud seni teha muuhulgas järgmisi asju:
- Jõulukaarte (päkapikud tõid glitterliimi koos kaardiideega).
- Piparkooke, mille plaanisime viia kellelegi, kes teeb midagi meie heaks ilma selleta, et meie seda märkaks muidu – politseijaoskonda või tuletõrjujatele (kahjuks ei jõudnud sinnani, vist jäime haigeks ja päkapikuaeg sai otsa – aga sellest pole midagi – meie päkapikud ei noomi).
- Päkapikud mängisid lauamängu, soovitades muuhulgas ka perega seda mängida, stiilis, et “Vaadake, kui lõbusa mängu me teie sahtlist leidsime!”.
- Päkapikud mängisid lapse loodud „politseijaoskonnas“ pätti ja politseid, üks päkapikk oli käeraudus. Päkapikud olid kirja juurde lisanud nonparelle ja ülesandeks oli sellega politseinikele piparkooke kaunistada.
- Päkapikud turnisid raamaturiiulil (tõid väikese šokolaadi – et taastuda vägevast tööst, mis eelmine päev sai tehtud).
- Päkapikud tõid lumehelbe väljalõikamise šabloone (selliseid, millega tõesti lihtsate lõigetega ilusad paberist lumehelbed tulevad).
- Kui need viimased kaks päkapikku saabusid, siis nad peitsid ennast uue päkapikumütsi sees – selline tähtedega ja sädelev. Tähed olid suured lemmikud mu pojal see hetk.
- Samuti on päkapikud toonud marke, et kirjad posti panna, kuhu sisse eelnevalt oleme kaardid teinud. Vanavanemate rõõmustamine on väga oluline – eriti just sellisel ajal.
- Lisaks oleme palju rõhku pannud sellele, et rõõmu teha oma lähedastele – emmele,issile, vanaemadele, vanaisadele, vanavanaemadele.
- Veel oli ülesandeid, mis aitasid kaasa teiste päeva paremaks muutmisele – harjuta “Tere!” ütlemist, naerata kõigile, tee komplimente, mõtle ütlemiseks ilusaid asju
- Jõulumeeleolu loomiseks muidugi piparkookide tegemine, nende kaunistamine, kodu kaunistamine
- Heategevuste osas aitasime enim loomaaeda ning kodutuid loomi vastavate korjanduskarpide abiga aga ka aitasime tuttavatel näiteks lund rookida vms
- Ükskord jätsime kaubanduskeskuses järgmisele atraktsiooniga sõitjale “krediiti”
Kuidas laps suhtus?
Laps oli õnnelik. Rõhk ei olnud kommil, vaid sellel kirjal, mida päkapikud tõid igal hommikul. Kiri oli alati positiivne ja see oli talle. See alati kiitis midagi ja andis ideid. Alati olid seal peal kleepsud või pildid, mida samuti oli huvitav vaadata, et millised täna ja kus kohas ja mis seal peal on. Samuti olid kirjad eri värvi tähtedega.
Kuigi kiusatus oli suur tuua kasvatuslik moment sisse, siis mitte kunagi see kiri ei lugenud sõnu peale. Alati soovitas midagi head. Lapse elus oli midagi neutraalset.
Maagiat lisas see, et ainult tema andis võlujõudu, ning ta võis küll päkapikule pai teha ja veidi sättida aga mitte näiteks kaissu võtta. Emme-issi päkapikke puutuda ei tohtinud. Laps ise hoolitses päkapikkude eest. Enne kui nad teist aastat tagasi tulid, kaunistas laps nende saabumiskoha – piparkoogid, jõulukaunistused, kaart.
Ta oli elevil.
Kuna mul teisel aastal oli alla aastane väiksem poja ka, siis mul ei olnud nii palju kujutlusvõimet lennata lasta (loe: jaksu). Sel aastal on aga seda enam motivatsiooni luua uusi tegevusi. Kuid ka eelmise aasta tagasihoidlikumad mõtted aitasid meie perel kvaliteetaega veeta ning see oli väga oluline.
Miks kogu see asi ette võtta?
See on küsimus, mida paljud ilmselt mõtlesid, kui sellest kuulsid. Tore idee küll, aga palju tööd. JAH! On küll. Igal õhtul vaja kiri kirjutada, ideid välja mõelda või kohandada oma perele ja päkapikke liigutada. Aga igas täiskasvanus on kübeke alles last ja mina mängisin üpris kaua nukkudega. Nüüd on minu võimalus uuesti seda teha ja lisaks hea eesmärgi nimel. See on minu viis anda edasi lahkust, hoolivust ja jõulurõõmu.
Ma tunnen, et läbi nende päkapikkude ma tekitan jõuluaega selle erilisuse ja maagia, mis neil pühadel minu jaoks alati on olnud ja ma tahan, et minu lastele oleks see veelgi ägedam. Samuti saan jõudumööda anda tagasi ka enda keskkonnale. Lisaks kõigele ei lähe ma kaasa tarbimismaaniaga. Jah, mõned lelud või kommid on meiegi päkapikud toonud, aga rõhk on mujal. Ma seisan selle eest, et minu lastel oleks tore jõuluaeg ja ma tunnen, et just seda ma peaksingi tegema – võtma lastega lahedaid asju ette. Kvaliteetaeg laste ja perega on hindamatult väärtuslik.
Kui Sind huvitavad mõnusad kingid jõuludeks, vaata meie e-poest jõuluteemalisi tooteid
